Eesti seisab silmitsi ajaloo suurima tööpuuduse ja üldrahvaliku masendusega. Oleme
maailma viie kiireima majanduslangusega riigi hulgas. Töö kaotanud ja võlgadesse
sattunud inimeste hulk kasvab enneolematu kiirusega. Hättasattunute koguarv võib
peagi ületada 150 000 piiri. Paljud pered peavad tulevikus elama laenulõksus, mille
on tinginud kodu soetamishinna tugev langus allapoole oma algset väärtust. Olukorda
raskendab kasvav tööpuudus ja inimeste üha kahanev sissetulek.
Väga paljud inimesed on elanud võlgu, tarbinud üle oma võimaluste ja kaotanud võime
tegutseda. See seab täieliku majandusliku läbipõlemise ohtu tuhandeid perekondi,
enamikul hädasolijaist on toita ja katta pered. Töökohtade kadumine, sissetulekute
kahanemine, võlakoormad ja muud asjaolud muudavad paljud inimesed maksejõuetuks.
Võlgnikud on tavaliselt koormanud ennast nii eluaseme-, tarbimis- kui ka kiirlaenudega.
Nende tagasimaksmine on muutunud enamikule üle jõu käivaks. Paljudes inimestes valitseb
hirm ja teadmatus.
Ametlikult registreeritud töötutest peaaegu pooled ei saa mingeid hüvitisi ega toetusi,
rääkimata nendest, kes pole end registreerinud. Igasuguse rahalise abita on samuti
need töötud, kes on töölt lahkunud omal soovil. Kui palju on neid inimesi, kes pole
end tööturuametis kirja pannud, kes on riigi abita ja hoiavad end vee peal juhuslike
tööotstega, seda me ei tea.
Käivituda võivad stsenaariumid, mis viivad perede laostumise või lagunemiseni, töötute
heitumisele ja langemisele asotsiaalsusesse. See on vägagi ohtlik allakäiguspiraal,
kus kannatajad ei ole mitte ainult töötud ja võlglased, vaid ka nende pere, sõbrad
ja teised ühiskonnaliikmed.
Eesti on sellises olukorras taasiseseisvumise järel esimest korda. Riigil puuduvad
oskused ja raha tekkinud kriisi tõhusaks leevendamiseks. Toimetulek kriisi ajal
nõuab inimeselt väga suuri pingutusi, uusi teadmisi ja eelkõige head tahet. Vajame
toimivat süsteemi, mis hoiaks inimesed ühiskonna liikmeina, tagaks perede toimetuleku
ja kaasaks abivajajad koordineeritud suhtevõrgustikku.