Ma ei teadnudki, et mul pisaranäärmed nii kiirelt võivad reageerida ja
tööle hakata. Tavaliselt suudan end hästi talitseda ning oma emotsioone näitan
välja siis, kui ma seda ise tahan. Ent tookord oli teisiti.
Mu ülemus kutsus mind enda juurde – nii nagu ta ikka tavaliselt kutsus,
kui oli vaja midagi arutada. Sinnaminekus polnud midagi ebaharilikku, ja et
juhtus see 2009 suvel, siis ei osanud ma ealeski arvata, et see käik sinna jääb
mu viimaseks.
“Me ei vaja sind enam,” kõlas mu kahe kõrva vahel kui ta kabinetist
väljusin ja oma töökoha poole läksin. Kuna olin aastaid sama rada käinud, oli
mul tee ülemuse juurde jalgadesse kulunud ning ma suutsin oma lauani tagasi
minna hoolimata sellest, et mu silmad midagi ei seletanud.
“Me ei vaja sind enam”. Tegelikult päris sellised need mulle öeldud sõnad
polnud, aga selline oli tunne, mis vestlusest tekkis ning see kriibib hinges
siiani. Ma ei mäleta ülemuse monoloogi enam sõna-sõnalt, ta rääkis midagi
raskest majandusseisust – kuigi veel paar kuud tagasi ta leksikonis sõna
“raskus” polnud.
Töötasin hea mainega firmas, mis vabariigis parimate seas. Raha tundus
liikuvat ja töötajad olid motiveeritud – see kaasaegne sõna. Kui ma oleksin tol
hetkel teadnud, et poole aasta pärast on firmast järel vaid riismed ning et
allesjäetud töötajaid motiveerib vaid see, et neil on olemas koht, kuhu tööle
minna, oleks see mulle ehk lohutuseks olnud. Ehk. Pärast mind läksid sama teed
veel paljud minu arvates helged ajud. Mis põhjusel selektsioon toimus, ma ei tea
ja pole tõtt-öelda minu asigi.
Leppisime ülemusega kokku et töötan 2 nädalat veel ning saan 2 nädala
töötasu lisatakse minu lõpparvele. Ja et mind koondatakse. Need olid neetult
rasked nädalad. Olin töötanud samas firmas selle loomisest alates, ligi 20
aastat. Töötunde kulus kuus tunduvalt rohkem, kui töölepingus ette oli nähtud –
ikka firma parema käekäigu huvides. Eelmise aasta alguses müüdi firma maha ja –
nagu tanagtjärele selgub – mitte kõige heaperemehelikematele omanikele. Kas
allesjääv osa firmast püsib edasi? Seda näitab vaid aeg. Pärast omanikevahetust
polnud töötajad seal firmas enam au sees.
Mis sai minust edasi?
Koondamisrahad aitasid paar kuud shokist materiaalses mõttes toibuda. 2
alaealist last ja mees, kes remondimehe ametit pidades sai raha väga
episoodiliselt ning vahel juhtus, et raha kokjutoomise asemel ta hoopis
“üllatas” mind mitmekümnetuhandeste võlanõuetega. Aga sellel pikemalt ei peatu.
Kaks kassi ja koer. Pangalaen. Autoromu.
Kuidas edasi elada? Olime siiani suutnud ots-otsaga kokku tulla,
puhkusereisid olid vaid unistuseks jäänud – alati mõtlesin et ehk järgmisel
aastal ... nüüd asendasin mõttega et ehk kümne aasta pärast.
Kuidas kulusid kokku hoida? Millest loobuda – eluase, autoromu või mees?
Telefon ju ka olemas. Kulusid on paganama palju, kui neid hakata kokku liitma –
siiani olin lihtsalt arveid maksnud. Lastest loobuda ei saa – kuigi just nemad
on kõige suurem “kuluartikkel”, kui nii võib öelda. Eetiline see pole, küll aga
praktiline. Eluasemest ei saa ka loobuda. Kahetoaline korter, sealt väiksemale
pinnale kolida? Noo jah ... 1-toaline korter 4 inimese peale? See on võimalik,
kuid jääb siiski viimaseks variandiks. Mehest oleks ratsionaalses mõttes kõige
õigem loobuda, kuid naised ju ei hiilga oma ratsionaalnse mõtlemisega ning
pealegi kaasneb sellega tugev emotsionaalne pool ning surve lastelt. Autoromu?
Selle müügist ei saaks 1 kuu elamisrahagi... ning pealegi poleks siis võimalust
seda hädaabisõitudeks kasutada. Arsti juurde lastega näiteks. Kasse ja koera ei
saa samuti paremate päevadeni kuskile hoiule anda. Mis jääb üle? Toit,
rõivad-jalatsid ja meelelahutus. Peamiselt laste riided ja meelelahutus, sest
endale mul nagunii midagi üle ei jäänud.
Praeguseks olen tõdemusel, et cv-sid saatsin kui musta auku. Heal juhul
vastatakse ja tänatakse kandideerimast, kuid et ma ei osutunud valituks. Nii on
see juba pool aastat kestnud.
Toimetulekutoetus pole minu jaoks, sest mul on pangalaen, mitte
üürileping. Kas tõesti olen üürnikuna siis riigi silmis rohkem hinnas kui
praegu, mil otsustasin lõputu üürimise asemel lastele kindla eluaseme soetada?
Loomulikult ei saa ma korteriostuks vajalikku summat ka pensionileminekuks kokku
kogutud ...
Õnneks õnnestus tuttava tuttavate kaudu paari eramut koristama saada.
Loomulikult arveldame sularahas – nii on kasulikum nii mulle kui talle.
Olen maha müünud vist kõik, mis maha müüa annab – ka riided, mis kappi
seisma jäänud ning jalanõud, mida harva kasutasin. Mõnes mõttes hea – sai rohkem
ruumi, ent millegiga tuleb ju ka ise käia.
Nädal tagasi sain lõpuks ühele oma cv-le positiivse vastuse ning ka
kohalkäik osutus edukaks. Kui edukaks, seda muidugi näitab aeg. Müügitöö, omanik
ütles otse välja, et eelistab naisi, kuna naistele saab vähem palka maksta.
Miinimumpalk pluss protsent müügist. Käin nüüd kotiga ukse tagant ukse taha ja
külastan oma tuttavaid ning tuttavate tuttavaid.
See pole mu unistuste töö, kuid elu tahab elamist ... töötunde ei loe ning
pole vahet, kas on lau- või pühapäev või riiklik püha.
Mõned tuttavad on Soomes tööl, ent mul on ju siin praegu lapsed, kes
koolis käivad. Kogun veidi raha ja lähen vaatan, kuidas nad seal ülelahe oma
eluga hakkama saavad...
Kui tunned, et oled valmis oma lugu ka teistega jagama, siis palun saada see e-posti
aadressil minulugu@tugipunkt.ee.