Ehkki on prognoositud, et Euroopas hakkab majandus stabiliseeruma, on olukord
Eestis suhteliselt prognoosimatu. Isegi Euroopa Komisjoni liikmete hinnanguil on
keeruline arvata või ennustada, mis saab edasi. Põhimõtteliselt samal seisukohal
on ka paljud teised Eesti kõrged riigiametnikud.
Eesti tööstusettevõtete toodang vähenes 2009. aasta veebruaris eelmise aasta
sama ajaga võrreldes 30 protsenti. Ligikaudu 40-protsendilises languses on
puidutööstus, kus vähenes kõikide puittoodete tootmine. Väiksemates
tööstusharudes oli langus isegi üle 50 protsendi. Ehitusmaterjalide tootmine
vähenes 64 protsenti ja mootorsõidukite tootmine 55 protsenti. Need arvud on
sama suured või isegi suuremad kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel.
Meie riiki ootavad ees rasked ajad. Võimalik, et varsti jõuab kätte aeg, kus
lastetoetused, pensionid ja muud riigipoolsed väljamaksed ei tule enam õigel
ajal või ei pruugi üldse tullagi. See aga tähendab, et lisaks keerulisele
turuolukorrale tekivad riigil makseraskused ja riik läheb pankrotti. Sellisel
juhul saabuvad Eestisse rahvusvaheliste institutsioonide juhid, kes võtavad
Eesti riigi juhtimise sisuliselt enda kätte. Keegi ei küsi siis enam rahvalt,
kas see on õige või hea ja mis mõju on sel Eestile pikas perspektiivis.
Tugipunkt on seisukohal, et õige kriis ei ole veel alanudki. Paljude ette
kerkivad suured probleemid alles kevadel 2010. Reaalne on oht, et ellujäämiseks
ja uute võimaluste otsingul lahkub riigist märkimisväärne hulk töö kaotanud
elujõulisi inimesi, sealhulgas palju haritud ja teotahtelisi noori.
Olukord riigis on rohkem kui tõsine ja valitseb täielik peataolek.